Näks, näks, näks, näks
õhtu läbi,
näksin kuuseladvas käbi.
Hipsti, hopsti, hipsti, hopsti,
hüppan mööda oksi.
Kes on see loom? Muidugi
ORAV,
käbikuningas. Lapsed teadsid kõik, kellest luuletus räägib!
Paljud on oravad ka oma silmaga näinud: Marie K rõdul käis orav maiustamas pähklitega ja näris ka talilindudele pandud rasvapalli, Laura Barcelona ja Laura Eliisabet nägid Ameerika reisil olles erinevaid oravaid, Dominicu naabri hoovis on puu otsas oravale mõeldud pesakast ja Derekile olevat orav lausa pähe kukkunud - õnneks jäid mõlemad terveks :-)
Kõik õpilased said loodusmapi vahele leppemärkide selgituse ja infolehe orava kohta.
Lisan siia ka mõistekaardi, mida täna koostasime.
Täienduseks mõistekaardile:)
Oraval on tugevad
tagajalad, mis on kui vedrud ja aitavad oraval hästi puult puule ja oksalt oksale
hüpata.
Esijalad on abiks
söömisel. Jalgadel on teravad
küünised. Oravale on iseloomulikuks tema suur
kohev saba, mis on selga heidetud ja mis aitab teda hüppamisel. Orava
karvkatte värvus muutub:
suvel on ta
punakas-pruun, aga
talvel hallikas.
Orav on üsna
kartmatu loom ja teda võib kohata
linnaparkides, kus on teda võimalik heal juhul ka peost toita.
Tema lemmik
elupaigaks on
metsad, kus on
kuuski ja
mände, sest tema
põhitoiduks ongi
kuuse- ja
männiseemned. Et seemneid kätte saada, närib orav soomused lahti, nii et järele jäävad ainult paljad rootsud. Paljusid käbisid näritakse poolikult. Oravat kutsutakse loomariigis raiskajaks.
Fotol on näha kuusekäbi, keskel poolikult näritud käbi ja paremal on käbi roots.
Järgmisel korral teeme oravast ka lühifilmi, peaosas Laura Barcelona koos oravaga:)
Pruunkaru postituse kirjutan läbipäevil!
Homme lähevad meie loodusringi lapsed aga kohtuma Hullu Teadlasega, kes uurib lastelt, kuidas nende taimede kasvatamise katsed läksid ja Hull Teadlane teeb ka ise erinevaid katseid! Kindlasti saab põnev olema!
Õpetaja Katri